Taastusravi konverents

Taastusravi konverents 2013

Taastusravi konverents 2013 toimus sellel aastal Eesti Rahvusraamatukogu suures saalis, Tõnismägi 2 Tallinn.

Seljavalu on arenenud riikides üks sagedasemaid kaebusi, millega arsti poole pöördutakse. Nendel, kes pidevalt või ajuti ebameeldiva tuima valu all kannatavad, tekitab pahameelt asjaolu, et arstid ei suuda alati tuvastada seljavaludega kaasnevaid põhjuseid. Kuna selg on keeruka ehitusega ja valul on erinevad põhjused, võib esmane prognoos osutuda tulemusetuks. Seljavalu võib põhjustada aijustist või pikaajalist töövõimetust, ent selle vältimiseks saab igaüks ise palju kasulikku ära teha. Üks olulisi tegureid on enese initsiatiiv ja aktiivne osalemine seljavalu ravimisel. Vähetähtis ei ole ka enese harimine ja õige ravi.

Konverentsil olid esindatud Eesti Haigekassa, Sotsiaalministeerium jt. Konverentsi avab Sotsiaalministeeriumi tervisevaldkonna terviseala asekantsler Ivi Normet.

Päevakava:
  • 09:30 Saabumine, registreerimine, hommikukohv
  • 10:00 Konverentsi avamine - Ivi Normet
  • 10:10 „Kellele on vaja seljakirurgiat, operatsiooni meetodid ja keda tuleks saata operatsioonile“ - Ando Vaher
  • 11:30 „Seljavaevustega patsiendi taastusravi eesmärgid ja põhimõtted“ - Eve Sooba
  • 12:10 „Terapeutiline harjutus alaseljavalude ravis“ - Katre Lust-Mardna
  • 13:00 Lõunapaus
  • 13:45 „Muudatused taastusravi rahastamises alates 01.03.2013. a.“ - Reet Kadakmaa (Haigekassa)
  • 14:30 „Sõrmuste ortoosid RA haigele“ (töötuba) - Kairi Lees
  • 15:15 „Põletikulise liigesehaige toimetulek tööl ja elus“ (töötuba). - Anneli Einroos
  • 16:00 Konverentsi lõpetamine - Ülle Kullamaa

​Materjalid:

Taastusravikonverents 2013 loengutel kasutatud materjalidega võid tutvuda loetelus:

 

Taastusravi konverents 2012 - "TÖÖ JA TERVIS"

Eesti Taastusarstide Seltsi ja Eesti Reumaliidu eestvedamisel korraldati Tallinnas 25.05.2012 a. koostöökonverents „Töö ja tervis“, kus käsitleti tööealise elanikkonna tööga seotud luu ja lihaskonna haiguste taastusravi, rehabilitatsiooni ning lisaks ka töö säilitamise võimalusi.

Konverentsil jäid kõlama järgmised mõtted:

  • Work Foundation`i poolt koostatud raporti „Fit for work“ andmetel kärbivad luu ja lihaskonna haigused vähemalt poolte töötajate töövõimet Eestis. Aastas kulub riigil neile haigustele peaaegu 400 miljonit eurot.
  • Luu ja lihaskonna haiguste ravi teostatakse valdavalt taastusravis. Eesti riigil kulub haigustest tingitud töö kaotuse ja puude tekke ennetamist abistava taastusravi asemel raha valdavalt puudega seotud kulutustele (puude toetused, kulutused invatranspordile, sotsiaalabile jms) tingituna piiratud võimalustest osutada kiire sekkumisena taastusravi. Lisaks on suured kulud ka patsiendil endal. Poliitikauuringute Keskuse Praxis 2012 alguses valminud liigesepõletike majandusliku koormuse analüüsi kohaselt kulutas riik patsientide taastusravile ja abivahenditele kokku vaid 4% kogusummast, mis maksti samadele patsientidele ja nende hooldajatele rahaliste hüvitistena. Taastusravi õigeaegne kättesaadavus ja läbiviimine vähendaks oluliselt pöördumatu tervisekahju tekkimist ja kulutusi nii riigile kui patsiendile.
  • Maksumaksjate tööl püsimine, nende tervise ja töövõime säilitamine, seda toetava õigeaegse ja optimaalse taastusravi rolli riigi majanduslikus võimekuses ja sotsiaalsete kulutuste vähenemises ei ole Eestis piisavalt teadvustatud.
  • Tervisega seotud riiklikud ennetus – ja raviprioriteedid on suunatud pigem surmade vähendamisele (südame-veresoonkonna haigustest, vähist ja õnnetusjuhtumitest tingituna) mitte aga töövõimet kahjustavate haiguste kohesele aktiivsele ravile ja puude tekke ennetamisele.
  • Work Foundation`i projekt „Fit for work“ raport on osundanud vajadusele prioritiseerida töövõime säilumine Eesti luu ja lihaskonna haigetel. Selleks on vajalik luu- ja lihaskonna haiguste, sealhulgas tööga seotud haiguste korral kiire sekkumine, taastusravi piisav rahastus. See peab olema sotsiaalministeeriumi poolt koordineeritud ja kindlalt juhitud.
  • Kui Euroopas on laialdased levinud liikumine, kus toetatakse igakülgselt ühiskonnaliikmete võimekust osalemaks töö – ja sotsiaalses elus, siis Eestis on 2012 aastal töövõime säilimist toetavat rehabilitatsiooni, sh kutsetserehabilitatsiooni võimalik saada alles siis, kui inimene tunnistatakse kõrvalist abi vajavaks, st siis kui talle vormistatakse puue.
  • Taastusravi alarahastatus ja vähene prioritiseerimine on viinud olukorrani, kus taastusarsti ambulatoorsele vastuvõtule peab ootama järjekorras kuni 65 päeva ja isegi füsioterapeudile kuni 75 päeva.
  • Tööga seotud luu ja lihaskonna haiguste taastusravi kättesaadavust parandaks taastusravi ambulatoorse võrgustiku parandamine. Seadusandluse muutmine võimaldaks füsioteraapia teenuse osutamist esmatasandi arstiabis perearstikeskustes jm. Selle süsteemi rakendamine võib süvendada aga spetsialistide defitsiiti - seepärast tuleks aktiivselt mõelda riikliku spetsialistide koolitustellimuse kohesele muutmisele: optimaalseks taastusraviteenuse osutamiseks oleks vaja Eestis tööle umbes 2,5 kuni 2,8 korda rohkem füsioterpeute ja 3 korda rohkem tegevusterapeute. Ka nooremate taastusarstide liikumine välismaale, vanemate arstide keskmine kõrge vanus ja pensioneerumise risk võivad vähendada riikliku võimekust osutada taastusravi.
  • Töötervishoiuarstid vajavad samuti võimalust töötavate inimeste kiire taastusravi ja rehabilitastiooni korralduseks. Töötervishoiuarstide vaatevälja satuvad sageli inimesed, kelle vaevused ei ole veel väga tugevalt väljendunud ja kellele taastusravi õigeagne korraldamine on prognoosi määrava tähtsusega – selles faasis võib õnnestuda haiguse väljakujunemise vältimine. Töövõimelisuse säilitamiseks peavad taastusravi ja töökoha tervisele sobivaks kujundamine käima käsikäes. Selle tegevuse parimaks toimimiseks on puudus tööfüsioterapeutidest, aga sageli ka tööandjate ning töötajate teadlikkusest.
  • Kahjuks ei ole Eestis 2012 a töötervishoius võimalik jälgida patsienti ravija paranemisprotsessi vältel - see on võimalik üksnes tööandja või inimese enda kulul. Seetõttu on töötervishoiuarstide sekkumiste tõhusus piiratud.
  • Rehabilitatsioon on 2012 a peetunud arengus ja vajaks uuendamist. Kutserehabilitatsioon on alles lapsekingades ja vajab tõhusat arendustegevust.

JÄRELDUSED:

  • Teave töövõime säilitamise, tööga seotud taastusravi ja rehabilitatsioonivõimaluste kohta ei ole piisav ei patsientidele ega selle protsessiga seotud spetsialistidele.
  • Luu- ja lihaskonna haiguste ravis puudub riiklik koordinatsioon ja efektiivne toimiv võrgustik ravis osalevate spetsialistide vahel, vähene on vastav infovahetus ja koostöö. 
  • Töövõime säilimist toetava olulise raviliigina vajab taastusravi suuremat rahastatust, riiklike koolitusplaanide uuendamist vastavate tugispetsialistide suuremahulisema väljaõppe rakendamiseks.
  • Rehabilitatsioon, sh kutserehabilitatsioon vajab arendamist.
  • Töötervishoiuarstide reaalset osalemist raviprotsessis tuleb riiklikult soodustada. 
  • Rehabilitatsioon on vahetult seotud taastusraviga, selle arendamisel on oluline.
  • Koostöökonverentse ja –arutelusid on vaja jätkata riigiasutuste (Sotsiaalministeeriumi ja Haigekassa) esindajate aktiivsel osalemisel.

Materjalid:

 

Taastusravikonverents 2009 ja 2010

Taastusravi on üks oluline osa luu- ja liigesehaigete ravist. Eesti Reumaliidu eestvõttel on toimunud kaks taastusravi teemalist konverentsi  nii 2009. kui ka 2010. aastal.

Konverentsi sihtgrupiks on olnud eelkõige taastusravi töötajad ja õed  kui ka patsiendid. Konverentsi eesmärgiks oli anda ülevaade, kuidas planeeritakse ja rahastatakse riiklikul tasemel taastusravi, milline on seadusandlus, mis seda reguleerib. Samuti saavad konverentsil osalejad ülevaate luu-ja liigesehaigele sobivatest taastusravi teenustest, viisidest ja võimalustest ning haigele sobivatest abivahendistest. Konverentsid on andnud ülevaate ka rehabilitatsiooni süsteemist ning on tehtud ettepanekuid süsteemi muutmiseks. Püüti kaardistada ka luu- ja liigesehaige taastusravi vajadusi ja eelistusi, millest andsid ülevaate patsiendid ja  luu- ja liigesehaiged ise. Konverentsil on tutvustatud lisaks Eesti taastusravisüsteemile ka Soome taastusravisüsteemi.

Kokkuvõtteks:

Eestlaste eluiga lühendab, kaasaegset elukvaliteeti ja iseseisvat toimetulekut halvendab ning riigi ravi- ja sotsiaalkulutusi suurendab taastusravi vähene resurss riiklike arengukavade ja eelarvete planeerimisel.

Eesti elanikkond vananeb, sagenevad liigeshaigused ning vajadus endoproteesimise, luumurdude ravi jm järele, mis omakorda eeldab kvaliteetse ravi korral taastusravi. Vastavalt taastusravi nõudvate raviliikide kasvuga on vaja ka taastusravi suurendada. Taastusravi planeerimisel tuleks lähtuda haiguste esinemissagedusest ja nende tervistkahjustavast toimest.

Samuti on vaja suurendada taastusravi osutavate spetsialistide arvu ning tagada kaasaegne spetsialistide koolitus ja luua soodsad tingimused erialade arendamiseks.

Mitmed tehtud uuringud viitavad sellele, et ilma kaasaegse ravita, sh taastusravita, põhjustab näiteks reumatoidartriit kõrvalise abi vajaduse kasvu, iseseisva toimetuleku olulise vähenemise, suuri ravikulutusi teistele raviliikidele – valuravile, liigese deformatsioonide operatiivsele ravile ning sotsiaalkulutustele.

Taastusravi planeerimisel tuleks tagada proportsionaalsus. Taastusravi tuleks käsitleda võrdväärse ravi osana ning likvideerida mahajäämus teistest meditsiini erialadest.  

Eesti Reumaliit rõhutab, et oluline on nii riigil kui liitudel omada korralikke andmebaase, mis näitaksid liigesehaigete hulka ja vajadust taastusravi ja konkreetsete taastusravi teenuste osas selleks, et tagada töövõime ja normaalne elukvaliteet haigusega toimetulekuks. Edasiminekuks on vajalik erinevate osapoolte koostöö.

Töö taastusravi kättesaadavaks tegemise osas patsientidele jätkub. Taastusravi spetsialistid on kõigis maakondades ja kõigi haiglate juures.